Valeuhkus väljapressija üle

Eestis käib juba aastaid vaikiv kampaania „Olen uhke Eesti üle“. Eestis on popp olla uhke Eesti üle. Olla uhke selle üle, et oleme ühed eesrindlikumad digiarengus, nimetame end e-riigiks. Olla uhke selle üle, et meil on nii cool president, ja selle üle, et USA president Barack Obama käis külas. Olla uhke selle üle, et iduettevõtteid kasvab. Ometi tundub, et selle suure uhkuse kõrval unustatakse pisiasjad. Unustatakse väiksemad tegijad. Tavalised inimesed, mikroettevõtjad.

Hiljuti kirjutasin loo ehitustülist, mis sai alguse sularahast. Peatöövõtja soovis maksta alltöötegijale töö eest osaliselt sularahas. Alltöötegijale ei olnud see aga vastuvõetav. Tekkis tüli ja alltöövõtja jäi võlgu omakorda enda alltöötegijale. Appi kutsuti väljapressija Lembitu Kitt. Nii algas võlaahel, mis sündis omakorda tülist sularaha pärast.

Sularahas maksmine pole iseenesest seadusega keelatud, kui tasud riigile kõik maksud. Ka too sularaha kasutanud ettevõte nentis, et raha oli mujal vaja. Kuid miks ometi peab tänapäeval keegi soovima maksta sularahas? Kas see, kui asjad näivad kahtlased, seda ka on, näitab edasine elu. Kuid midagi pole teha, küsimus jääb õhku rippuma ja heidab varju kõigile.

Pangas makstes jääb märk maha ning kui peaksid tekkima vaidlused, siis on selgelt näha, kes millal ja kellele kui palju maksis. Erinevalt sularahas maksmisest, kus tihti märki maha ei jäeta. Kuidas aga sobivad siia pildile väljapressijad, kes inimeste uste taga käivad n-ö kabet mängimas, kui sularahast tekkinud tüli tõttu on võlad üleval?

Ehitusturul, kus tehakse palju allhankeid, on lihtne saada nurka mängitud ja pole üldse keeruline kedagi „rahadega üle lasta“. Isegi väljapressija Lembitu Kitt nentis, et püüab süveneda võlgnike võlapõhjuste tagamaadesse. Tegelikkuses on see võimatu, sest teavet ja keerulisi skeeme on liiga palju. See tuli välja ka tema intervjuus Äripäevale.

Räpasest sularahast tekkinud võlaahel toobki endaga kaasa selle, et teinekord palgatakse appi väljapressija. Väljapressija ohvriks võivad sattuda ka inimesed, kes on ise omakorda kellegi ohvrid. Kui tavapäraseks või uhkust tundma panevaks saame pidada seda, et ühes toimekas sektoris nagu ehitus on sularahas maksmine ja väljapressijate kasutamine 2016. aastal ikka veel päevakorral?

Öeldakse, et kett on nii tugev, kui on keti nõrgim lüli. Miks me selle nõrga lüliga siis ei tegele ja sellest ei räägi? Kui tegeleme probleemidega, saaksime keti tugevamaks ja olla Eesti üle täie tõsidusega natukenegi uhkemad.